Vastuolulisemad reklaamtahvlid (ja need on rohelised)

Eelmise aasta Oscarite õhtul ma pettusin. Nimelt olin ma kindel, et minu 2017. aasta lemmikfilm "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri (Kolm reklaamtahvlit linna serval)" võidab parima filmi kuldmehikese. Läks aga teisiti ning troonile lasti Guillermo Del Toro "Shape of Water (Vee puudutus)". Miks aga meenutada aastatagust pettumust? Sest sel aastal jõudis kinodesse kolme kuldgloobuse võitja, viie Oscari nominent - vastuoluline komöödia-draama "Green Book (Roheline raamat)".

Dr. Don Shirley: I am not a medical doctor. I'm a musician. I'm about to embark

on a concert tour in the Deep South. What other experience do you have?

Tony Lip: Public Relations

Tony "Lip" Vallelonga (Viggo Mortensen) on itaalia juurtega väljaviskaja New Yorgi prestiižikas klubis Copacabana. Aga kui Copa mitmeks kuuks remondi tõttu oma uksed sulgeb on Tony hädas - nimelt teatavasti ei kasva raha puu otsas (õudne klišee). Siis aga tehakse Tonyle pakkumine sõidutada doktorit ning selle eest teenida kena kopikas - tööintervjuul tuleb aga välja et doktor on tegelikult afro-ameeriklasest muusikaline virtuoos Don Shirley (Mahershala Ali) kes on plaaninud varajastel 60-ndatel tuuritada lõunaosariikides.

Aga kus seisneb “Green Book’ile” osaks saanud vastuolu? Tegelikult neid vastuolusid on mitmeid. Alustades sellest, et Don Shirley järeltulijad ja perekond ei pea seda filmi tõetruuks ning lõpetades sellega, et kuigi filmi toimumisajaks on mainitud 60-ndate algus, ei olnud KFC (Kentucky Fried Chicken) müügile paisanud ülikuulsat “extra crispy” kanavalikut. Lisaks veel peaosatäitja ebaõnnestunud intervjuu, kus Viggo Motensen kasutas n-sõna rääkimaks Mahershala Ali tegelaskujust.

Kui täna avalikustatud Oscari nominatsioonid tõid "Rohelisele raamatule" viis nominatsiooni, (Parim film, Parim originaalstsenaarium, Parim montaaž, Parim meespeaosa ( Viggo Mortensen) ja Parim meeskõrvalosa (Mahershala Ali)) siis USA ajakirjanikud arvavad, et filmi taga olevad inimesed teevad filmi Oscari šanssidele karuteene. Lisaks ülaltoodud vastuoludele on kindlasti vastuoluliseks inimeseks Nick Vallelonga (Tony Vallelonga järeltulija ning filmi stsenaariumi autor), kes on kriitika alla sattunud moslemiteemalise 9/11 tweet'iga. Aga kas need backlash'id reaalselt ka filmi edu pidurdavad saame meie, eestlased teada juba 25. veebruari hommikul kell 3 kanalilt FilmZone ja FilmZone+

Eestis tehakse millegi pärast kriitikutelt kriitikutele raadiosaadet filmidest, kus samuti antud filmi arvustati. Selles saates väideti, et filmis on kõik etteaimatav. Hindan kõrgelt meie selgeltnägijavõimetega saatejuhti, sest saates kõlanud spoilerirohke põhjendus oli lihtsalt halb. Näiteks on ju saatejuhi jutu järgi "postrilt" juba näha, et toimub baarikaklus, filmi teises vaatuses on gay-related sisu ning seda, et kolmandas vaatuses üks kontsert jäetakse ära.

Rahvusringhäälingu päästab õnneks Siim Aimla poolt leitud fakt, et Don Shirley Trio koosseisu kuulunud Olegi prototüübiks oli eestlasest tšellist Jüri Täht. Sellest rääkis Siim Aimla 16. jaanuari saates OP+.

Mina võin filmi kindlasti kõigile soovitada. Aga kindlasti - see on film, mida tuleks vaadata kinos ja paljude teiste inimestega, sest valjuhäälne naer on kindlasti filmi nautimisele kaasa aitav faktor. Olen ääretult kade nende inimeste peale, kel õnnestus selleaastasel PÖFF'il juba novembrikuus film ära näha. Olgu nende vastuoludega kuidas on, aga mina annan filmile pärast teistkordset vaatamist hindeks 8/10-st.

---

Ajastutruud muusikat süstitakse filmivaatajatesse juba "Rohelise raamatu" avaminutitel. Muusikarühmituseks on heliribal märgitud "Green Book Copacabana Orchestra".