Kui eelarvamus saab tõeks...

Trilleri „22. miil“ vaatamist planeerisin ette mitu nädalat. Endalegi üllatusena oli ootusärevus suur, kuigi põnevike (ja üleüldse filmide) vaatamise armastus on tekkinud mul viimase aasta jooksul. Olen kuigivõrd nõrganärviline, mistõttu kõik filmid, mis olid žanrist põnevik, triller, märul, õudus jne olid minu jaoks kinokavas varem kui tühi koht – üldistasin neid alati kui vägivallast läbi imbunud ja mõttetuteks üksteise tagaajamise filmideks. Ühel hetkel, põnevikke järjest vaatama hakates, ei muutunud see žanr minu jaoks mitte ainult lihtsalt aktsepteeritavaks, vaid sai mulle lausa sümpaatiaks. Olen hindama hakanud põnevike süžeesid ning nende etteaimamatust (kui film on hästi õnnestunud), mida näiteks paljud komöödiad ei suuda saavutada. Jah, heast kõhutäiest naerust ei ütle ma kunagi ära, kuid paar tundi ekraani külge naelutatult koos tegelastega lõngakera pusast laiali harutamisest ning samal ajal ka filmi produktsiooni ning selle tõepärasuse hindamisest (arvestades põnevikus suure osa moodustavatest ohtlikest stseenidest) on saanud minu uus meelistegevus.

Filmi peategelane James Silva Mark Wahlbergi kehastuses

Film „22. miil“ jutustas loo sellest, kuidas Ameerika eliitluureametnik James Silva koos ülisalajase CIA üksusega üritavad riigist välja smuugeldada salapärast isikut, kellel on eluohtlikku infot nii Silva üksusele kui ka tervele maailmale. Filmi treiler kõnetas mind kohe – riiklik salaoperatsioon ja Mark Wahlberg peaosas, kes žanrist olenemata mängib välja kõik oma rollid. Minu ootus filmile oli pingeline müsteeriumi lahendamine koos mõningate konfliktidega (loe: inimeste suvaline ja ükskõikne vigastamine ja/või tapmine). Filmi algus, kus avati peategelase, luureametnik James Silva tausta ning tema mentaalseid probleeme, viitas samuti veidi mitmetasandilisele sisule, kus seoseid ja lahendusi otsima hakata. Kui aga filmi esimeses pooles tuli ekraanile operatsiooni võtmeisik Li Noor, hüüdnimega „pakk“ (ing k the package), algas juba ka eelmainitud vägivaldne osa põnevusfilmidest.

…ja see ei lõppenudki. Jah, ühel hetkel muidugi, aga see hetk oli paralleelne filmi lõpuga. Kogu märul varjutas filmi sisulise poole minu jaoks niivõrd, et tähelepanu oli raske hoida ning ka üldiselt oli kogu juhtumi eesmärki keeruline enam leida. Kogu luuregrupp sai järk-järgult paljastatud ning kogu operatsioon koosneski tagasilöökidest neile. Tabasin end ühel hetkel oma kaaslasele sosistamast lause, mis kõlas umbes nii: „Ma saan aru, et sellistes filmides on need stseenid vältimatud, aga kas siia vahele ei peaks mingigi hingetõmme tulema? Kas nad ei tahagi oma strateegiat kuidagi arutada või muuta?“ Ilmselt ei olnud tegelastel selleks ka aega, kuid tegemist on ju siiski filmiga.

Li noor - müstiline topeltagent

Kinost väljusin emotsioonitult – film ei olnud hea, aga ei olnud ka kuidagi drastiliselt kohutav. Arvan, et emotsiooni mittesaavutamine on ühele loomeprojektile halvim tagasiside üldse, kuid minu suhe 22.miiliga selliseks paraku jäi. Annan filmile seetõttu kümnepunktisüsteemis hindeks ka keskmise viie (5/10).