Mis meil viga on?

Oktoobri kuufilmiks sai teemakohaselt valitud õudusfilm Halloween. Kaasblogijate õnnetuseks on see žanr, mida ma keeldun vaatamast. Üheks põhjuseks on minu nõrganärvilisus, millest ma sammhaaval küll vabaneda üritan, kuid vabatahtlikult ei soovi ma siiski vaadata õõvastavaid tegelaskujusid ja nende veel õõvastavamaid tegusid.

Mulle jääb arusaamatuks selle filmiliigi nišš. Miks tahetakse teadlikult tekitada endas šokeerivaid emotsioone või mängida oma hirmudega? Miks üldse keegi oma fantaasiaga selliste asjade loomiseks nii kaugele jõuab? Vaadates ühel hommikul kanal 2 hommikusaadet „Hommik!“, kus räägiti samuti filmist „Halloween“, jäi mulle kõrvu lause, et seal käsitletakse teatud ühiskondlike probleeme. Filmi nägemata saan ma küll ainult sel teemal spekuleerida, aga minu jaoks need kaks asja kokku panna tundub võimatu.

Kuid positiivne on see, et veidi saan ma sedapuhku ka oma nõrganärvilisusele tänulik olla ning toon oktoobrikuu postituste sekka mõningast vaheldust. Otsustasin muljetada Eesti parimaks ja ka kalleimaks seriaaliks tituleeritud „Pangast“. Analüüsin seda põhinedes esimesele kahele osale.

Seriaal „Pank“ haaras mind oma esimestel sekunditel. Esimese osaga ei tekkinud minul kui vaatajal küll konkreetset arusaama, mis lugu mulle räägitakse, kuid ma tajusin, et see hakkab alles hargnema ning jäin uue episoodi ootele. Kuid progressi ei toimunud ning ootusärevus asendus pigem juba pettumusenoodiga. Tõsi, seriaalile on sisu loonud neli erinevat režissööri, mis maailmanäitel peaks justkui andma tulemuseks täielikult lihvitud teemanti, kuna erinevad vaatekohad peavad jõudma omavahel kompromissini, kuid „Pangas“ oli erinev käekiri tajutav juba kahe esimese osa võrdluses – pilootosa oli küll sisutühi, aga ärevust tekitav, kuid talle järgnev osa ei kompenseerinud ka tegevustiku puudulikust.

Olen täheldanud, et nii Eesti filmide kui ka seriaalide stiil on nn „vaiksed stseenid“ – pilt justkui on, tegelaskuju ka, kuid puuduvad sõnad. Eesmärk on neil stseenidel anda vaatajale endale võimalus välja mõelda, mida tegelane mõtleb ning mis on järgmine samm, kuid millegipärast Eesti kontekstis ei ole sellised kaadrid minu jaoks kunagi kaasahaaravad olnud. Üks põhjus on ilmselt see, et neid mõttepause on ühe teose kohta alati liiga palju ning need on liialt pikad. Hetkeks, kui näidata mõtlikku inimest, on hea anda vaatajale hingetõmme ja võimalus oma peas läbi teha kiiranalüüs nähtust, kuid kui see jääb venima, korduvalt, kaob ka tähelepanu ja uudishimu.

Teine põhjus, miks mul Eesti ekraanitöödesse on keeruline süveneda on näitlejate korduvus. Ka see aspekt on ju tegelikult universaalne probleem, kuid meie pisike keskkond on näitlejate vähesusega eriti kimpus. Olles näinud enamike seriaalis mängivaid näitlejaid nii uurija, joodiku, lastesaate fiktiivse tegelaskuju või näiteks pereisa rollis, siis minu jaoks kaob ära see positiivsus, et üks inimene suudab välja mängida niivõrd palju erinevaid karaktereid. Minu jaoks kahjuks peegeldub domineerivamalt läbi asjaolu, et praktiliselt kõik Eesti seriaalid sisaldavad endas ühtesid ja samu nägusid.

Kindlasti jätkan ma seriaali „Pank“ vaatamist ning kes teab - võib-olla pean veel hiljem oma sõnu sööma. Ehk olen hinnangu andnud liiga vara, kuid esimesed kaks osa oleksid võinud siiski veidi suurema elevuse ja sisulise aimduse anda. Minu eelhinnang sarjale „Pank“ on 6/10.