Ma olen seesugust filmi kusagil nagu näinud

Filmikriitikute ja kinopubliku poolt aasta parimaks filmiks tituleeritud filmi kõrvutatakse ka Steven Spielbergi „Reamees Ryani päästmisega“. „Esimene inimene“ suudab kosmosefilmiga teha midagi sama realistliku, mida tegi „Reamees Ryani päästmine“ sõjafilmidega. Nimelt muutes selle väga realistlikuks, süngeks, mõjuvaks ja kergelt mõtlema panevaks nagu seda tegi „Reamees Ryani päästmine“.

Praeguse aja ühe hinnatuima režissööri, filmi „La La Land“ eest Oscari pälvinud Demien Chazelle’i film „Esimene inimene“ on ebatavaline ja huvitav teos, mis annab vaatajale võimaluse elada kaasa inimkonna ajaloo ühele suurimale saavutusele- esimesele mehitatud Kuu-lennule Apollo 11 pardal.

Sarnaselt Chazelle’i eelmisele filmile on taaskord filmi peaosas Ryan Gosling, kes mängib astronauti ja pereisa Neil Armstrongi. Kogu filmi tõukepunktiks on seitse aastat varasem aeg, mil Armstrong pidi matma oma kaheaastase tütre. Lein aga saadab Armstrongi läbi kogu hilisema elu ja karjääri, mis aga kujuneb filmis niivõrd tähtsaks, et filmist jääb välja isegi Ameerika lipu heiskamine Kuu pinnale. Siinkohal tekitas see isegi pahameelt Ameerika president Donald Trumpis, kes isiklikult teatas, et tema isegi ei soovi filmi vaadata.

Filmi vaatama minnes leidsin end mõttelt, et jälle on mäele saadud järjekordse ’’kosmose’’ filmiga. Pettuma siiski veidi pidin sest minujaoks oli film kuidagi toores ja lõppu ma kahjuks ei näinudki sest uni tuli peale. Üldiselt minu jaoks on film hea kui mul ei teki tahtmist kella vaadata seansi ajal või unemati silma tiku. Vaatamata sellele sain filmist palju uute teada esimeste „Apollo“ ekspeditsioonide ja katsetuste kohta. Üldkokkuvõttes annaksin mina filmile 5,5/10