Otse südamesse

„A Star is Born“ on film, mis mõjus mulle juba enne selle nägemist. Kuulasin juba nädal enne kinos käiku selle soundtrack’i ja kuulasin ka vähemalt nädal pärast. Praeguseks on see joovastus veidi jahtunud ning usun, et nüüd on ka õige aeg tasakaalustunud emotsioone kirja panna. Vastasel juhul oleks mu kirjatükk mõjunud kui väikese lapse väsimatud rõõmukilked.

Sellegipoolest, „A Star is Born“ oli ülimalt südamlik film, mis minu pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Koos filmiga vaimustas mind samavõrd, kui isegi mitte rohkem, Lady Gaga kui artisti avastamine enda jaoks. Filmis oma naturaalses olekus kõnetas ja tekitas ta minus huvi palju rohkem kui oma tüüpiliste ekstravagantsete kostüümidega punase vaiba üritustel.

Vaatasin ära ka Lady Gaga dokumentaalfilmi, millest sain teada, et tema enda artistikarjäär kulges sama rada mööda nagu filmis kehastatud Ally’l – sattudes produtsendi mõjuvõimu alla, kujundati tema muusika ja profiil täpselt selliseks nagu turule parasjagu vaja oli. Lady Gaga põhjendas oma skandaalseid outfit’e sellega, et muusikatööstuses suruti ta ebaloomulikesse raamidesse ning ta tundis, et just need pöörased kostüümid on tema võimalus ennast välja elada ja ainus viis, kuidas päris enda ideid eksponeerida. See andis talle tunde, et tal veel on millegi üle kontroll.

Aga filmi juurde tagasi tulles…

Ma üllatusin selle ülesehituses. Oma peas kujutasin ma ette tasa ja targu välja kujunevat armastuslugu, kuid Ally ja Jacksoni oma kulges hoopis vastupidi. Nende armastus oli selge esimesest hetkest, kuid milliseks kujunes nende kooselu koos sõltuvuste, loomeperioodide ja vahele trügivate produtsentide keskel – just seda ilu ja valu näitas film.

Kinost lahkudes olid 99% saalisviibijatest silmad märjad, sealhulgas ka minul. Siinkohal mainin ära, et vesistajateks ei olnud ainult naisterahvad. Just filmi lõpuballaad oli niivõrd sügava sõnumiga kõigile nii isiklikus mõttes, aga ka Jacksoni ja Ally loos ja seetõttu ei jätnud külmaks see kohe kindlasti mitte kedagi. Minu tunded olid vastakad – ühest küljest oli hea näha lugu tõelisest armastusest, kus kaks inimest soovisid elada justkui omaette planeedil, aga oli kurb, kuidas väline selle „puhtuse“ füüsiliselt hävitada suutis.

Märkimisväärne on ka see, et kõik filmis esitatud laulud salvestati live’s ja ühtlasi filmiti ka vastavad stseenid. Kuna enamus muusikastseene filmiti erinevatel festivalidel, et saavutada maksimaalne reaalsus, siis ei olnud ette nähtud ka mingit ülemäära duubeldamist. Live’s laulmine oli Lady Gaga üks nõudmine ning ühes intervjuus põhjendas ta seda nii – „Ma vihkan seda kui ma vaatan filmi, kus on muusika ja ma saan kohe aru, et näitlejad ainult maigutavad suud. See tekitab minus tunde, et me olime just ju Marsil, aga järsku me oleme Veenusel, miks me Veenusel oleme?“

Ja et Bradley Cooper tähesärast ilma ei jääks, siis lihtsalt ja lühidalt nõustun ma üldsuse arvamusega – ei ole asja, mida see mees ei oskaks. Minu jaoks oli see film 10/10. Kohati võis tempo tunduda liiga veniv, kuid selle looga oli see valik siiski sobilik.